Erinevalt siin-seal levivatele arvamustele ei ole Supervisioon lihtsalt juhuslik termin, vaid supervisiooni kui valdkonda reguleerib Euroopas ANSE standard, (Association of National Organisations for Supervision in Europe), mis reguleerib seda, kes on superviisor ja mis on superviisori väljaõppe eeldused ja standardid. Superviisori väljaõpe kestab minimaalselt 2,5 aastat, ning peab vastama järgmistele tingimustele http://www.anse.eu/standards.html.
Eestis on ettevalmistamisel ka superviisori kutsestandard.

Kuna Eestis kipub aeg-ajalt terminite tähendus segamini minema, siis toon siinkohal välja pikema selgituse, mis on Supervisiooni mõiste ja kes on Superviisor.

Alustuseks on oluline vahet teha inglise tavakeeles kasutusel oleva sõna supervision, mis tähendab järelvalvet ning teist professionaalset tegevust, mida tähistatakse inglise keeles ka täpsustava täiendiga professional supervision või lihtsalt supervision, mille eestikeelne täpseim vaste on töönõustamine ehk supervisioon.
Lisaks eelpool väljatoodud variantidele võib kohata ka näit Inglismaal kontori uksel silti supervisor, mis tähendab selles kontekstis osakonna juhti.
Siinkohal räägime Supervisioonist kui professionaalsest tegevusest ja Superviisorist, kes on oma valdkonna väljaõppinud professionaal (töönõustaja), kes Supervisooni läbi viib.

Supervisioon on professionaalses tähenduses töönõustamine, mis on konkreetne nõustamise valdkond ja tegevus. Superviisor on spetsiaalse Superviisorite väljaõppe läbinud nõustaja, kes vastab ANSE nõuetele ja on pädev läbi viima töönõustamist vastavalt vajadusele nii individuaalselt, kui ka kõikidel organisatsiooni tasanditel.
Ehk siis Superviisor ei ole see, kes kasutab teatud meetodit (Supervisioon ei ole meetod, nii nagu psühholoogiline nõustamine ei ole meetod, õigem oleks öelda, et nõustaja kasutab erinevaid meetodeid), vaid on spetsiaalse väljaõppe läbinud nõustaja ehk täpsemalt töönõustaja.
ANSE kodelehel on ilusti välja toodud, millega tegeleb supervisioon ja millega coaching ning mis on nende tegevuste täpsem fookus vt. alljärgnev link
http://www.anse.eu/basics.html

Supervisiooni alaliigid:
Organisatsiooni supervisioon
Grupi supervisioon
Individuaalne supervisioon
Coaching (Saksa koolkonna järgi on Coaching üks osa Supervisioonist).

Kliiniline supervisioon
Eraldi terminina võib välja tuua ka mõiste kliiniline supervisioon, mida Eestis teatakse vähem ning mis on ka vähem levinud. Kliiniline supervisioon on seotud kitsama alaga, kus tegutsevad kliinilised psühholoogid, terapeudid jm kliinilise valdkonna töötajad.
Näiteks terapeudi või kliinilise psühholoogi superviseerimine (millel on oma kindel spetsiifika ja eeldused) nimetataksegi Kliiniliseks Supervisiooniks.

Eestis tegelevad superviisorid peamiselt töönõustamisega, mis on mõeldud professionaalidele, kes töötavad inimestega. Kuigi supervisioon on välja kasvanud sotsiaalvaldkonnast (1920ndatest), siis töö iseloomu muutumisega kasutatakse supervisiooni tänapäeval edukalt ka muudes sektorites, kus on töö inimeste ja emotsionaalselt laetud olukordadega nagu näiteks müügitöö, inimeste juhtimine, projektimeeskonna juhtimine ja muud taolised olukorrad. Supervisoon ehk töönõustamine tegeleb sellega, et leida uusi lahendusi tööalastele olukordadele, jõustatakse inimest läbi ressursside leidmise ja toetada muutuste tegemist tööalases käitumises, vältida läbipõlemist ning hoida inimest heas töötegemise vormis.

Nii nagu psühholoog tegeleb inimese sisemiste takistuste ja ressurssidega, tegeleb superviisor tööalase nõustamisega, mis hõlmab nii inimese enda ressursside paremat haldamist (takistusi, ressursse, motivatsiooni) kui ka otseselt tööalaseid situatsioone, tegevuse hindamist, mõtestamist, töötamist organisatsiooni kui tervikuga muutuste elluviimise või ühise eesmärgi loomist.

Lühidalt Supervisioon on töönõustamine mille käigus leitakse uusi lahendusi tööalastele olukordadele, jõustatakse inimest läbi ressursside leidmise ja toetatakse muutuste tegemist tööalases käitumises.

Lisaks supervisioonile ja coachingule tekitab vahel küsimuse, et kuhu mentorlus selles maastikus siis paikneb? Lühidalt kokku võttes võiks neid kolme eristada nii: Supervisioon on tööalane nõustamine, mis töötab läbi reflektsiooni ehk peegelduse (seest välja) ja seeläbi on võimalik nõustaval analüüsida tööalaseid keerukaid situatsioone, leida nendele olukordadele parimad lahendused, saada selgust ja teadvustada oma ressursse, ning seeläbi olla oma töös efektiivsem. See võimaldab teadvustada käitumist, tööalaseid mustreid ja neid vajadusel muuta. Samuti võimaldab see töötada enda motivatsiooni või sisemiste takistuste ületamisega.

Coaching reeglina nii sügavale ei lähe ja piirdub reeglina kas tegevuste parima eesmärgi püstitamisega, sobivama lahendustee väljatöötamisega või eesmärki toetavate oskuste treenimisega. Coaching on reeglina seotud konkreetsete eesmärkide saavutamisega.

Mentorlus on aga oma loogika poolest teistsugune. Kuigi mentori eesmärk on oma menteed toetada ja õpetada, siis tema saab seda teha ainult juhul, kui tal on selles valdkonnas suuremad kogemused. Ehk siis mentori põhiliseks nn tööriistaks on tema valdkonna alased teadmised. Mentor annab pigem nõu või räägib oma kogemusest, mida tema siis teeks või tegi. Mentori loogika on kõige sarnasem koolitaja omaga, ehk siis loogika on väljast sisse. Supervisiooni loogika on seest välja, kus inimesele nõu reeglina ei anta, kuid aidatakse inimesel endal selgusele jõuda.

Kõik need kolm on erinevates olukordades vajalikud ja kusagilt maalt piirid ka hägustuvad. Näiteks võib mentor kasutada ka coachingu lähenemist, kui ta on seda meetodit õppinud. Küll aga ei saa juht olla oma alluvatele superviisor, isegi siis kui ta on läbinud vastava väljaõppe, kuna ta ei saa olla neutraalne partner, mis on supervisiooni eelduseks. Miks see vajalik on? Aga kuidas sel juhul saaks supervisee ehk nõustav vabalt rääkida motivatsiooni puudumisest, probleemidest töökorralduses, konfliktist juhiga vmt. See on ka põhjuseks, miks superviisor peaks olema väljaspoolt organisatsiooni.